Viimane postitus

Täna siis tõmbasime veel viimaseid otsi kokku. Kohustuslikust kultuuriprogrammist oli sooritamata veel retk Taevase rahu väljakule. Kui taksosse istusime, püüdis juht meile midagi selgitada, ilmselt hoiatada teel olevate ummikute ning väljakut täitvate rahvamasside eest. Meie noogutasime sõbralikult ning ronisime ikkagi taksosse.

Sõit venis seega tiheda liikluse tõttu ligi tunniajaseks loksumiseks umbses ja palavas taksos. Päike lõõskas tõepoolest halastamatult, ka särgiväel oli jube palav. Püüdsime seda siiski jõudumööda nautida, kuna teame küll, et Eestis praegusel ajal päikest enam ei näidata.

Väljak ise oli täna suletud. Rahvamassid tunglesid (Indrek ütleb, et ruuslesid – pidades meeles tuntud Tartu bridžipaari Tungel-Ruus) mööda väljaku servi ja kogunesid järjekorda Mao maosoleumi ukse taha. Meie püüdsime leida kohta, kus oleks võimalik hingata. Lunastasime endale pileti Keelatud linna ning jalutasime ringi varjulises kenas keisrite pargis, kuhu tavainimesi veel poolsada aastat tagasi ei lastud. Nägime kenasid paviljone, altareid, bambusemetsa ning elupuud, mille seest kasvas välja loorberipuu.

Siis tulime koju ning oleme õhtupooliku veetnud, üritades oma kodinaid kohvritesse ära mahutada. Kui olin vaevaga lõpetanud enda ja Indreku kohvri luku kinnitõmbamise ning luku vahelt veel paar pandat ja šampoonipudelit sisse pressinud, andis Indrek lahkelt teada, et hotellitoa võti jäi tema velvetite taskusse, mis muidugi oli pakitud kõige alla. Aga need on muidugi tavapärased reisimisrõõmud.

Ja nii saavadki meie seiklused Hiinas läbi. Tänud kõigile lugejatele ja kommenteerijatele. Nägemiseni õigel pool maakera! Päris tüütuks on juba muutunud pea alaspidi ringikäimine.

Pihel, Tuul, Indrek, Andres

Suurejooneline lõputseremoonia

Bridžitüdrukud enne lõputseremooniat

Vihjeks üritustekorraldajatele – kui tahate inimestes tekitada võimsat ja härrast meeleolu, siis ärge laske neil kolm tundi kuskil parkimisplatsil või staadionil molutada, siis tund aega kõnesid kuulata ja teine tund arusaamatut tantsuetendust vaadata. Nii tehti avatseremoonial.

Jupike koondisest Eesti lipu all

Õige toimimisviisi näide oli aga lõputseremoonia – toimus vabas õhus otse hotelli õues, lahkusime hotellist 5 minutit enne ürituse algust. Kohe anti näppu veini- või limonaadiklaas. Siis peeti küll veidi kõnesid, kuid rahvast nendega eriti ei häiritud – inimesed võisid samal ajal vabalt suupistelaudadelt ennast kostitada lasta.

Naudime sööki-jooki ja head vestlust

Ja kui siis lõpuks oli kõhus klaas veini ja kõvasti head-paremat sööki, oli sõpradega juttu aetud ja Eesti lipu juures koondisega poseeritud, lasti kõlaritest mängude tunnusmeloodiat ja näidati suurtelt ekraanidelt osalejaid maletamas, kaarte mängimas, kabetamas, näidati kõiki tuttavaks saanud kohti ja külastatud kohalikke vaatamisväärsusi, vot siis oli küll natuke härras tunne. Ja veel üks hea nipp on üritusel osalejatele kingituste jagamine – kõigile riputati kaela õnnetoov amuletike ning pisteti näppu pimedas õhtus värvilisi tulukesi tegevad pulgakesed.

Värviliste tuledega pulgad

Meie jäime üritusega rahule ja olime seal koguni üle tunni aja.

Veel müürist ja jälle turul

Eile kirjutas Tuul väga usinalt muljeid, kuid tundub, et tal on mingi hetk võhm otsa saanud ning Hiina müürist ta ei kirjutanudki. Aga see oli nii vägev! Vaated olid lihtsalt uskumatud. Ligilähedaselt sama võimsat pilti on võimalik kujutleda, kui meenutada, kuidas sai kinos suurelt ekraanilt vaadatud Sõrmuste Isanda vist teises osas seda kohta, kus näidati üle mägede märgutulede süütamist. Suurejooneline mägimaastik ja sealt üle looklemas lõputusse kaugusesse müür, kuni silmapiirini, kus paistis viimane müürisakkidega kroonitud mägi.

Müüri kõrgeimasse tippu ronimine oli paras katsumus. Tõusud olid väga järsud, vahepeal olid ka trepiastmed, aga need olid ebaühtlase suurusega ja üsna kõrged, nii et palju abi neist polnud. Kunagi olla mingi valitseja sealt 3 tundi järjest üles roninud ja tipus ähkides teatanud, et see, kes siia üles jõuab, peab ikka tõeline kangelane olema. Turismitööstus on muidugi osav selliseid mokaotsast öeldud repliike kavalasti ära kasutama. Nii oligi müüritipus püsti pandud väike töökoda, kus soovijatele vorbiti nende oma nimega medaleid, mis teatasid, et tegemist on kangelase või kangelannaga.

Kuna tipus oli tõesti palju rahvast, me väga pikalt seal vaadet nautida ei jaksanud. Aga ka müüri all oli ootamas tore vaatamisväärsus – ronimispuudega aedikusse oli kogutud terve hulk (üle 10 kindlasti) musti kaeluskarusid (äkki siis kohalik mägedes elav liik?), atraktsiooniks oli karudele õunatükkide viskamine. Nende karudega võrreldes olid varemkirjeldatud Pekingi loomaaia mõmsikud amatöörid. Kujutlege näiteks kopsakat karu kahe käpa peale tõusmas ja käppadega õuna palumas. Ja seda mitte maas, vaid 15 m kõrgusel umbes inimese käsivarre jämeduse puupulga peal balansseerides! Uskumatu!

Esialgu mõtlesime, et täna oleme rahulikult hotellis ja puhkame. Aga oma kingitustelauda revideerides otsustasime, et tuleb siiski võtta ette veel üks retk siiditurule. Niisiis sõitsime üks hetk taksoga jälle turule. Valisime koos Maarja ja Tuulega välja neli ilusat salli ja hakkasime siis kauplema. Kuna Maarja on selles kõige osavam, oli meil enne kokku lepitud, et jätame kauplemise peamiselt tema peale. Niisiis alustaski Maarja pakkumist umbes 20 jüaani pealt tükist, öeldes, et ta on mujalt sellise hinnaga salle saanud (müüja alghind oli muidugi kuskil paarisaja kandis). Ja mida tegin siis mina? Mingil seletamatul põhjusel otsustasin ma kõrvalt teatada, et mina ostsin salli 50 jüaani eest. Välgukiirusel olid sallid kilekotti topitud, müüja seisis käsi õieli ja küsis meilt 200 raha. Pidimegi selle summa ära maksma. Ega see muidugi ikkagi palju ei ole maksta, aga muidu oleks tõenäoselt asjad kätte saanud umbes 30 raha eest tükist. Tuul naerab siiani mu üle ja Maarja on nähtavasti veel mitu päeva pahane.

Kokkuvõttes läks turulkäik aga väga ladusalt ja edukalt, täiendasime tublisti oma kingitustekoormat (ei tea küll, kuidas me kõik asjad kohvritesse mahutame). Tagasi olümpiakülla jõudnuna otsustasime veel külastada lähedal varem märgatud teepoodi. Milline kontrast võrreldes turuga! Väikese poekese peale oli umbes kümmekond müüjaneiut, kes kõik meie ümber tiirlesid ning meile järjest igasugu kaupasid maitsta ja nuusutada pakkusid -.jõime topside kaupa hurmava maitsega jasmiiniteed, sõime teeküpsiseid, teega immutatud puuvilju ja teekomme. Loomulikult mõjus selline külalislahkus selliselt, et lahkusime poest suurte kotitäitega. Aga vähemalt oli siin meilt raha ära võetud meeldival, leebel ja lahkel moel, võrreldes turuga, kus meiega kogu aeg pahandati („Lady, you’re killing me! Give me your serious price!” jms).

Paari tunni pärast ootab meid ees mängude lõputseremoonia. Loodetavasti tuleb midagi lühemat ja põnevamat kui avatseremoonia. Ja homme, kui vähegi jaksu on, katsume ikkagi veel Taevase Rahu väljakule ja Keelatud Linna jõuda.

Lõpuks Hiina müüril

Maarja ja Lauri tehtud pilt.

Täna siis oli suurem turistitamispäev. Alustasime varakult – buss väljus kohaliku aja järgi poole üheksast, Eestis siis näitas kell poolt nelja. Eestlastest oli lisaks meile neljale kaasas veel Triinu ja Jane, peale meie oli bussis veel kolm inglast, üks austraallane ja kolm Singapuri poissi (kelle kohta meie hiinlasest giid väitis, et nad pole hiinlased, vaid näevad vaid hiinlaste moodi välja). Kuigi tundsime end uniste ja laiskadena, kinnitasime üksteisele vapralt, et üks korralik turistitamispäev on just see, mis meil hiinareisis veel puudu on.

Esimeseks atraktsiooniks oli jadekivi muuseum ja kivist nikerdamise töökoda. See jadeiit on neil mingi püha kivi, millest igasugu asjandusi nikerdatakse. Näiteks oli vaid keisril õigus kanda jadeiidiga kaunistatud vööd, samuti saada maetud jadeiidiplaadikestest valmistatud rüüs, mis kuidagi teispoolsuses abiks pidi olema. Selle peatuse ilmseks eesmärgiks oli suunata rikkad turistid suveniiripoodidesse, mis võtsid enda alla julgelt suurema osa kogu muuseumist. Meid koolitati välja kvaliteetset jadeiiti võltsingust eristama ning saadeti siis poe peale laiali. Käisime natuke hapu näoga ringi, põiklesime müüjate eest kõrvale ning läksime tagasi bussi.

Teiseks peatuseks oli Mingi dünastia keisri (nimi kõlas umbes nagu Tšudi) hauakamber. See keiser elas 15. sajandi alguses ning on Pekingi linna rajaja (enne oli ka muidugi linn, aga siis ta põletati maha ning selle va Tšudi eestvõtmisel ehitati uuesti aastatel 1402-1420 üles). Haua külastamine ise oli magedavõitu: mingeid laipu ega uhkeid surnukambreid meile ei näidatud, viidi vaid ühe suure künka juurde ja kinnitati hardal häälel, et siin all see keiser siis puhkabki. Näidati ka kaevu, kuhu olla aetud keisri surma puhul maha löödud konkubiinid. Hauapaiga väravast välja minnes pidime kõik ütlema hiina keeles: ma tulen tagasi. See pidi välistama ohu, et meie hing jääb meist maha surnutemaailma. Mulle kõlas see küll vastupidise ähvardusena (oodake vaid, va laibad, ma tulen veel tagasi!).

Pilt Maarja ja Lauri külaskäigust müürile, mis annab aimu paiga populaarsusest turistide seas.

Kuna lõunani oli veel aega, lobistati meid kiiresti läbi ka hiina rahvameditsiini kliinikust. Seal pandi meid istuma klassiruumi moodi tuppa ning peeti lühike ettekanne hiina meditsiini põhitõdedest. Saime teada, et kui neerude yin ja yang pole tasakaalus, võivad jalad külmetama hakata. Või midagi niisugust. Seejärel toodi sisse kaks „professorit” – valgetes kitlites tähtsa näoga onu, kes siis „täiesti tasuta” meie tervist pidid kontrollima. Inglise onu ja tädid hüppasid kiiresti püsti ning lasid ennast üle vaadata. Läbivaatus seisnes siis pulsi mõõtmisel mõlemalt käelt (sealt pidi selguma ka siseorganite seisukord, vere energia tase ja neerude yin-tasakaal) ning keele värvi vaatamises. Seejärel kirjutati tädidele välja tuhande jüääni eest looduslikke ravumeid, mida need siis ka tänulikult ostsid. Kahjuks professoritel palju aega polnud, seega jäid meie neerud seekord kontrollimata (kuigi ma oleks juba peaaegu läinud, mis sest, et ma arste kardan, aga see neerude tasakaal ja vere energia hakkas muret tegema).

Siis viidi meid tagasi jadeiidipoodi lõunasöögile. Kui giid bussirahvalt küsis, mida söögiks tahetakse, hüüdsid inglased hirmunult: „no dogs, no pets”. Giid väitis, et ega hiinlased ei söögi väga palju koeri, et Koreas süüakse neid palju rohkem. Siis ta ütles veel, et Pekingis on koerapidamine maksustatud luksusasjade maksuga ning selle eest peab aastas välja käima 5000 jüääni. Restoranis kaeti rikkalik toiduvalik, millest me mõningase analüüsimise järel otsustasime piirduda riisi ja kastmega. Sõime ära ka ühe kanaroa ja mingeid mereelukaid, kellel oli palju jalgu, mis olid otsapidi taignasse kastetud. Need jalad maitsesid üsna friikartulite moodi.

Nüüd siis lõpuks saime asuda liikuma peaatraktsiooni – Hiina müüri poole. Kuna tegemist oli reedese päevaga ehk peaaegu nädalavahetusega, oli rahvast tohutult. Giid soovitas meil ronida Hiina müüri kõrgeimasse tippu, mis asus 888 meetri kõrgusel. 8 on ka hiinlastel mingi püha number, selle pärast on seal tipus käimine hiinlaste jaoks nagu mingi palverännak (sellega saab seletada ka tohutut rahvamassi). Pool teed saime läbida lõbustuspargi moodi pisikestes autodes, mis mööda rööpaid üles ja allapoole sõitsid, kuid sellest hoolimata oli tegemist korraliku füüsilise pingutusega. Siiski käisime kõik tipus ära ning tegime ka tublisti pilte, mis ilmselt küll kõik saavad tulevikus allkirjaks „sudu”.

Igatahes on see turistitamine üks kangesti väsitav tegevus. Homme ilmselt võtame vaiksemalt ja puhkame hotellis. Võib-olla püüame murda sisse ka olümpiastaadionile ning katsume joosta üle Usain Bolti rekordi. Pihel kirjutab hommikul vast veel muljeid, minu poolt praegu kõik.

Maletajaid kiibitsemas

Käisime jah maletajaid kiibitsemas, see oli väga lõbus. Tegemist võistkondliku kiirmaleturniiriga, ajakontrolliks 25 minutit pluss iga käiguga veel 5 sekundit mõlemale mängijale. Maleturniiril oli reeglite osas sisse viidud mõningaid põnevaid uuendusi. Kõigepealt jagati mängijatele jalgpalli sarnaselt kollaseid ja punaseid kaarte. Näiteks selle eest, kui sa peale mängu lõppu veel turniirialas kooserdasid. Ja nupu pikaliajamise eest. Siis ei kehtinud see reegel, et kolmekordne käikude kordamine on viik. Nii said vastased endale kümnete edasitagasikäikudega näiteks aega juurde tekitada. Ei tea, milleks see reegel vajalik oli.

Meie jõudsime kohale just viimase vooru alguseks. Eesti meeste tiimil oli läinud väga hästi. Nad olid viiendal kohal, finaalipääsuks oli vaja tõusta neljandaks. Vastu tuli meile maailmameister Anandi kodumaa India.

Esimesel laual oli Külaotsa vastu Sasikiran, igavesti kõva tüüp (mingi 2700 ligi vist reiting). Külaots pusis väga ilusti mustadega, tuli avangust kenasti välja ja pidas veidi surutuna vastu ka indialase üritamised lõppmängus. Viik. Kolmandal laual mängis tõeliselt ilusa mängu Olav Sepp, kõksas vastasel etturi maha ja tundus, et hakkas juba vaikselt laua taga muhelema. Siis aga tegi indialane kauni taktika, kahis vankri, sõitis lipu ja vankriga sisse ja leidis igavese tule. Jälle viik. Neljandal laual Leito kahjuks kaotas. Selleks hetkeks oli siis selge, et võitu meile ei tule. Küsimus ainult veel, kas viigi saab. Teisel laual arenes aga Riho Liival tõeline põnevusmäng. Kui ma sinna kiibitsema jõudsin, oli Liival umbes 40 sekundit, tema vastasel aga 3 minutit ja Indreku arvates veidi parem seis. Selline olukord olla aga Liiva leib. Toimus metsik välgutamine ja kui suits hajus, oli Liival endiselt 40 sekundit, vastasel aga aeg läbi ja seis ka läbi. Meie võit! Kokkuvõttes siis väga korralik viigitulemus, millega vististi jäime 5. kohale.

Iseenese-nöörija-Dibbleri juures

Kuigi astusime hommikul hotellist välja kindla plaaniga lõpuks Hiina müürile jõuda, lükkus see käik jälle päeva jagu edasi. Meil ei õnnestunud leida sobivat transporti ning lõpuks otsustasime hotelli poolt pakutava ringreisi kasuks, millele registreerusime homseks. Nii et homme lähme kindlasti.

Täna käisime ära hoopis kuulsal Siiditurul. Tegemist on hiiglasliku kaubanduskeskusega, kus müüakse lisaks muule kraamile ka tuntud kaubamärkidega riideid, ehteid ja kotte eurooplase jaoks uskumatult odava hinnaga, seega on Siiditurg turistide üks meelispaiku. Meie kaubamärgijüngrid ei ole, kuid otsustasime kuulsat paika siiski külastada ja kodustele mõned kingitused varuda.

Tavapärasest poest eristab Siiditurgu see, et kõikide hindade üle peab müüjaga kauplema. Sester hoiatas meid ette, et lõplik ostuhind on tavaliselt algsest müüja pakutud hinnast kümme protsenti. Sellise tulemuseni jõudmiseks peab aga olema piisavalt jõhker ja nahaalne ning viitsima müüjaga jageleda. Mina olin algusest peale väga skeptiline, et meil selliseks kauplemiseks oskust ja viitsimist jagub.

Esimese asjana läksime siidikaupade korrusele, et osta mõned sallid. Müüja oli väga sõbralik tüdruk ning rääkis head inglise keelt. Kui meie olime valinud välja kena siidisalli vanaemale ja Maarja soojema salli Lauri emale, hakkaski kauplemine pihta. Küsisime valitud asjade hinda ning müüja küsis kahe salli eest umbes 600 jüääni (tuhande krooni ringis). Maarja osutus väga kindlameelseks kauplejaks ning keeldus kahe salli eest andmast rohkem kui 120 raha („you are killing me,” hädaldas müüjatüdruk), mis jäigi lõplikuks hinnaks. Kuna lõplik hind moodustab algsest 20 protsenti, võib eeldada, et müüja sai meie pealt veel kõvasti kasumit. Kuid tegelikult saime ju päris siidist sallid väga soodsalt kätte. Nii et kõik olid rõõmsad.

Tore oli ka meetod, millega müüja siidisalli ehtsust tõestas: ta pani selle nurgakesest põlema ning lasi siis meil nuusutada, et põlenud salli ots lõhnab juuste kõrbemise järele – see pidi näitama, et tegemist on loodusliku ehtsa siidiga.

Ostsime endale ka ilusaid hiina stiilis pluuse ja jakke. Indrek sooritas kõige ulatuslikuma allakauplemise (ikkagi majanduse magister!), ostes kaks triiksärki, mille algseks hinnaks öeldi 920 jüääni tükist, kokku 250 jüääniga (läheb umbes 10 protsendi reegli alla). Elinale ostsime ägeda sünnipäevakingi (ei ole riietusasi) ja Sädemele ka natuke riideid.

Kogu see kaubandamine väsitas hirmsasti ära. Kui juba tavaline poeskäimine ja riiete ostmine on hirmus tüütu, siis lisage sinna juurde veel närvesööv hinna üle vaidlemine ning saate aru, kui tülpinud me juba tunni aja jooksul olime. Mõnele selline asi muidugi sobib. Triinu ja Jane jäid meist igatahes veel turule maha.

Meie tulime aga taksoga koju tagasi ning otsustasime minna restorani kohalikku toitu maitsma (lõunaks pakutavast soolikapudrust on ikka siiralt villand). Aga las Pihel kirjutab sellest. Ta praegu läks koos Indreku ja Andresega maletajaid kiibitsema, siis ta kirjutab ehk sellest ka.

Trumm läks, pulgad viskasime ka järgi

Segatiimide turniiri viimane päev algas paljutõotavalt – esimese matši võitsime 18-12. Teises matšis hakkas aga jälle mingi Hiina pihta. Mina Indrekuga seda ei mänginud. Poole matši peal oli veel kõik ok – tabloo näitas meile 22. kohta (118 tiimi hulgas) ning edasipääsu tagavast 16. kohast lahutas vaid 5 punkti. Siis pakkusid Lauri ja Maarja vastased slämmi, kus neil oli vaja kadujateta lahendada mast AQT8x vs xxx. Valge inimene prooviks topeltlõikust (25% võidušanss). Va türklane oli aga tutvunud Andrese poolt eelmises postituses tutvustatud Hiina tõenäosusteooriaga, käies väikse välja ja pannes lauast Q. See mäng võidab ainult ühel juhul – kui taga on singel soldat. Matemaatikud võivad välja arvutada selle tõenäosusprotsendi (Andres pakub, et umbes 3% äkki). Mis te arvate, kas see singelsoldat oli seal või ei olnud? Ja teine väga nunnu jagu, kus vastased täiega ujusid poolte punktidega 4 ärtusse, ilma ärtuklappi tegelikult tuvastamata. Maarja-Lauri kontreerisid selle lepingu. Nojah, muidugi tuli välja. Nende liinis aga seisis mingi ime läbi 4 pada. Ja mis te arvate, mis teises toas samas jaos juhtus? Kas Tuul ja Andres kontreerisid vastaste 4 pada ära või mitte?

Ühesõnaga ebaõnne ja lumeinimestepoolset joppamist oli nii metsikult palju, et see oli juba naljakas.

Viimases matšis viskasime juba kadumaläinud trummile ka pulgad järele. Nimelt ei osand ma õigesti lahendada pakkumisprobleemi iseenesest kauni lehega: Qx/x/x/AKETxxxxx. Pakkumine läheb nii: vastaselt 2D (multi), mina 2H (hea leht ristiga, luban umbes 15 p-st alates), teine vastane dbl, Indrek 3NT. Ja nüüd on jälle prožektorid minule suunatud. Tõdesin, et tõenäosus on suur, et ükskõik, mida ma pakun, lolliks teen ennast ikkagi. Slämmi jaoks on Indrekult vaja kas kolme ässa või kahte ässa paja kuningaga. Pole eriti tõenäoline (või siiski on? kas peaks uurima ja kuidas? kui uurima hakkan ja tal pole täpselt neid kaarte, oleme juba geimiks liiga kõrgel…) Kui ma passin, on Indrekul kindlasti ristirenoo ja meil on trumbitas umbes 0 tihi. Kui pakun 5 risti, võtavad vastased 3 tihi pealt ära, aga 3NT oleks ladvast. Sellises segaduses otsustasin passida.

Indrekul oli kolm ässa ja paja soldat. Üks risti ka. Võtsime 13 tihi. Tuule ja Andrese vastu pakuti loomulikult 7 risti ja võideti ära, kuna paja kunn lõikub.

Niisiis alustasime päeva umbes 20. koha kandis ja lõpetasime umbes seitsmekümnendal. Hurraa. Lõpp tuksis kõik tuksis.

Tänasega lõppesid meie jaoks siin turniirid ära. Edasi plaanime 4 päeva turistitada ja puhata. Nii et lähipäevadel on oodata rohkem kohalikke muljeid ja vähem bridžijuttu.

Ja Pekingi peal liigub aina rohkem eestlasi. Täna kohtasime kogu Eesti malenaiskonda, homme lähme nende mängu kiibitsema. Tuuli Vahtra kurtis, et iga tema Vaadeldaja postituse kohta kirjutame meie 10 postitust siia. Me siin oleme suured Vaadeldaja fännid. Ja siis nägime veel Siili ja Külaotsa. Kui ma Tuulele rääkisin, et Siili nägin, küsis ta, kas ma talle piima panin limpsimiseks. Ega tegelikult Pekingi peal eriti faunat pole kohanud. Ainult ükskord pärast vihma olid kõik tänavad täis imelikke kollakasrohekat värvi vihmausse. Ja mingit imelikku lindu kuulsime täna, kes tegi konnakrooksumise häält.

Kõiki hakkab veidike ära tüütama siin pakutav söök. Alguses oli küll, et ohhoo rootsi laud ja nii suur valik. Aga nüüd on: „Jälle need krevetid, jälle see kala, seesama pardipraad, see kung pao kana (mis ei kõlba süüa, liiga kibe)”. Riisi ja nuudleid ka ei isuta enam. Me juba tegime plaane, et kui koju jõuame, sööme keedukartuleid ja hakkliha kastet ja hapukoore ja tomatiga salatit. Suur puudus on ka piimatoodetest – juustu siin ei pakuta ja piima ei ole nagu riskind proovida. Võib-olla peaks, muidu saame skorbuudi ja hambad kukuvad suust välja (Tuul parandas, et skorbuut tuleb siiski c-vitamiini puudusest.)

Ja homme Hiina müürile!